Kui ikkeaeg murran läbi ma sajust
kõuevihm viskleb kui madu
Olen äikesepoeg, sündinud rajust
tormituules mu kodu

Tulega ühendan taeva ja maa
ning kivisse sulatan märgi
mis põletab silmad kui vaatama jääd
ja söestunuks leegitab särgi

Piksesse punutu ärgatab end
ja kannatust katkestab pinge
Rajuga lahvatab tormide vend
kes kangem veel lihalt ja hingelt

Ja raksatab kärgatus hinges
mis kogund end kaua ja täis saand me mõõt
Tuua vabadus koju, lüüa ike mis rõhunud meid
Tõsta äikesemõõk

Tulega ühendan taeva ja maa

Olen äikesepoeg, sündinud rajust
tormituultes mu kodu
isaks on kõu, emaks maarahva hing
neilt pärisin meeled, pärisin jõu

Olen vallutussoend
hellus hingest on unun’d
Kui tulnud on tund
taevast pritsimas valusat tuld

Olen vabadusvalvur
pikset [bad word] mõemad käed
Pole hetki kus kahtlen
oma rahvaga siis ühendan väed

Kui ikkeaeg, ei pikne halastust talu
Raiub äikesemõõk
kuni rahvas unustab valu