1. september käes ja naeratus on hambus,
kooli uksel seisab libe direktöör.
Tänavune suvi oli täitsa pambus,
külm ja niiske niiet võta või massöör.
Soome lapsed veelgi varem kooli läevad,
aga targemaks nad sellest küll ei saa.
Siis kui meitel veel on viimsed õnnepäevad,
kooli sööklas sommid juba lällavad.

Kuid näha jee, me märkame,
on lippel käinud sportlane.
On tervitama tulnud meid,
dress seljast-põlvest vigane.

Kuid näha jee, me märkame,
on lippel käinud sportlane.
On tervitama tulnud meid,
dress seljast-põlvest vigane.

Ega sellel suvel kuskil suurt ei käinud,
võimalustearsenal ei olnud lai.
Puhkus Norras, oled tõde, hulluks läinud,
minge Klooga randa, kaasas oma sai.
Peres valitses finantsiline rangus,
isa tusane, ei räägi midagi.
Tõi maksuvabaduse aktsiate langus,
lihtsalt pole enam maksta midagi.

Kuid näha jee, me märkame,
on lippel käinud sportlane.
On tervitama tulnud meid,
dress seljast-põlvest vigane.

Kuid näha jee, me märkame,
on lippel käinud sportlane.
On tervitama tulnud meid,
dress seljast-põlvest vigane.

Kuid isal jätkub tarmu veel,
sai taevataadilt armu veel.
Nüüd linnavalitsuses tööl,
kes usin on, see torti sööb.

Aga saksa keele õpetaja Maive,
nädal aega tunde anda veel ei saa.
Ostis hamburgeri, nüüd on veidi haige,
homme arstid niidid välja võtavad.
Tagapingis lahendan vaikselt krossvordi,
e-ga kindral Eestis, Einseln, ei läe.
Isa lunib liisingfirmalt Mondeo Fordi,
väga ohtlik käia jala Toompea mäel.

Kuid näha jee, me märkame,
on lippel käinud sportlane.
On tervitama tulnud meid,
dress seljast-põlvest vigane.

Kuid näha jee, me märkame,
on lippel käinud sportlane.
On tervitama tulnud meid,
dress seljast-põlvest vigane.

On selle suve elamus, 
et sõita sain ma saaniga.
Laupäeval ähkis emme ka,
üle katuse sedaaniga.