Kui mind kutsud sa, 
siis läbi öö tulen – 
mul käed tähtu täis 
ja südames kuu. 

Kui mind kutsud sa, 
kaks silma vaid sule 
ja lenda mulle nii vastu siis, 
vastu siis, vastu siis. 

Süles toon laineid 
ja hinges toon meretuult 
ning saad õielund 
ka toomepuult. 
Mulle oled ainus, ainus sa, 
mu arm... 
Kutsu vaid, 
ma tulen siis, küll näed. 

Kui mind kutsud sa, 
on teavas veel tume – 
su hääl pilved viib 
ja olengi teel. 

Kui mind kutsud sa, 
kaob igatsus sume 
ja päikse poole ma astun siis, 
astun siis, astun siis. 

Süles toon laineid... jne. 

HK 1977