Mu juuksed kuumavad, jalge all maa, lööb leekima.
Nii kuum on tee, mis nüüd [bad word] mind, kohtama sind.
Ületades teid, möödub sekundeid, tuul tuikab ees.
Ma ei viivita, kus ka viibid sa, leian sind öös.

Ja ma jooksen, jooksen veel, et sind näha veel, lahkumise eel, jõuaks teel.
Kuid sa tantsi, tantsi veel, kuni olen teel, veidi maad on veel,
siis su ees, seisab mees... veider mees... sinu ees...

Nii kiirelt torman, et jalge all maa, jääb leekima.
Nii palju sulle mul öelda on head, kuulama pead.
Jäljed, jäljed peidab minevik, meie ees aeg on pikk.
Kuskil sinu silmi naermas näen, küsib pilk: „Kuhu jääd?"

Ja ma jooksen, jooksen veel, et sind näha veel lahkumise eel jõuaks teel.
Kuid sa tantsi, tantsi veel, kuni olen teel, veidi maad on veel,
siis su ees, seisab mees... veider mees... sinu ees...

Jooksen, jooksen veel, et sind näha veel, lahkumise eel...

Jooksen, jooksen veel, et sind näha veel, lahkumise eel, jõuaks teel.
Kuid sa tantsi, tantsi veel, kuni olen teel, veidi maad on veel,
siis su ees, seisab...

Jooksen, jooksen veel, et sind näha veel, lahkumise eel, jõuaks teel.
Kuid sa tantsi, tantsi veel, kuni olen teel, veidi maad on veel,
siis su ees, seisab mees.