Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!

Kuis maa, nii hellalt hoiad
sa lapsi käte pääl,
neil annad leiba, katet,
sa viimast aset veel.

Samad sõnad, sama viis 
kas meid hoida saavad,
sama moodi nagu siis 
õitseb ristik ja värisevad haavad.

Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad,
su tütred nagu lilled,
nad õitsvad nägusad!

Samad sõnad, sama viis 
kas meid hoida saavad,
sama moodi nagu siis 
õitseb ristik ja värisevad haavad.

Kuid siiski veel leian
su silmist pisaraid.
Mu Eestimaa, oh looda,
ehk nüüd need ajad muutuvad.

Samad sõnad, sama viis 
kas meid hoida saavad,
sama moodi nagu siis 
mis hingest tulnud hinge läheb.