Kell kuus, on tuuline hommik,
olen eilsest saadik suunata teel.
Iga lõpp on uue algus 
aga lõpu eel on kärsitu meel.

Kus kohtuvad taevas ja maa,
seal kauemaks jääda ei saa.
Ja nii ma seisan siin tõmbetuule käes,
ühel pool on olnud aeg, teisel pool kummaline ootus.
Ja on jäänud kõik mälestustesse,
seal me teineteisele veel nii palju saame öelda.
Uu, uu, uu.
Uu, uu.

Ma tean, see on viimane vaatus,
selles laintest läbi põimitud loos.
Veel hetk ja mulle saatus
uue lehe pöörab õnnega koos.

Kus kohtuvad taevas ja maa,
seal kauemaks jääda ei saa.
Hei!
Ja nii ma seisan siin tõmbetuule käes,
ühel pool on olnud aeg, teisel pool kummaline ootus.
Ja on jäänud kõik mälestustesse,
seal me teineteisele veel nii palju saame öelda.
Kuid ka aegajalt tee on kivine,
kõik, mis haiget teeb, kord ununeb.
Alles jääb vaid see, mis õige.

Ja nii ma seisan siin tõmbetuule käes,
ühel pool on olnud aeg, teisel pool kummaline ootus.
Ja on jäänud kõik mälestustesse,
seal me teineteisele veel nii palju saame öelda.

Ja nii ma seisan siin tõmbetuule käes,
ühel pool on olnud aeg, teisel pool kummaline ootus.
Ja on jäänud kõik mälestustesse,
seal me teineteisele veel nii palju saame öelda.

Ja nii ma seisan siin tõmbetuule käes,
ühel pool on olnud aeg, teisel pool kummaline ootus.
Ja on jäänud kõik mälestustesse,
seal me teineteisele veel nii palju saame öelda.
Uu, uu, uu.
Uu, uu.