A. Tammeorg / O. Arder

Ühteviisi aeg ei jagune, 
veider küll, kuid näen ju neid seisvaid seiereid. 
Ootamise aeg näib mõõtmatu, 
kes ei looda, see ei -ootama jää. 

Enese eest ma ei põgene, 
tean, et selleks puudub tee igasugune. 
Vähegi kui võin, ei tagane, 
sinu pilgust ma ammutan väe. 

Taas kohtume kella all, näen kaugelt, 
sinu juukseid, neid lendleb tuules, minule. 
Oled hea, oled hiiglama hea. 

Seda ma ei tea, missugune 
praegu sulle näida võin, minu kullake. 
Korraga ju kõik ei avane, 
sind vaid aiman, iseennast ei näe. 

Juhtuda eks või, et sigineb 
sama sõnajalaõis kord meis mõlemais. 
Käsi praegu, näe, on higine, 
aga siiski ehk võtad mu käe. 

Viib tee üle maa ja vee, kuis laotub 
meie ühine tee on vara teada. 
Oled hea, oled hiiglama hea. 

Taas kohtume kella all, näen kaugelt, 
sinu juukseid, neid lendleb tuules, minule. 
Oled hea, oled hiiglama hea. 

Enese eest ma ei põgene, 
tean, et selleks puudub tee igasugune. 
Vähegi kui võin, ei tagane, 
sinu pilgust vaid ammutan väe.