Kui raju vihm mis taevast kallab,
 maailm mis mulle näib
 on kui hõbehall ekraan.
 Kui roostes naela torkaks jalga,
 nii mulle haiget teeb, et sa mind ei mõista veel.
 See on kui mäng, kes tuleb ja kes läeb,
 kuid mürk mu sees veel verre kauaks jääb.
 
Sa ei tunne mind ja mind ei näe,
 kuid see meeldib mulle
 öises linnas vaid mu varju näed, kui maailm vajub unne.
 Ei suuda kinni püüda mind sel teel,
 ma lendan liiga kõrgelt. 
Ma ei karda mulle meeldib see.
 
Vaikus närve sööb ja piinab hinge,
 vaikselt mind hulluks teeb,
 miks sa vaikid ikka veel.
 
Pilvedest end läbi murdev päike,
 sulatab kalgi jää,
 tean et siia ma ei jää.
 See on kui mäng, kes tuleb ja kes läeb,
 kuid mürk mu sees veel verre kauaks jääb 

Sa ei tunne mind ja mind ei näe,
 kuid see meeldib mulle
 öises linnas vaid mu varju näed, kui maailm vajub unne.
 Ei suuda kinni püüda mind sel teel,
 ma lendan liiga kõrgelt. 
Ma ei karda mulle meeldib see
 
Sa ei tunne mind ja mind ei näe,
 kuid see meeldib mulle
 öises linnas vaid mu varju näed, kui maailm vajub unne.
 Ei suuda kinni püüda mind sel teel,
 ma lendan liiga kõrgelt. 
Ma ei karda mulle meeldib see.
 
Sa ei tunne mind ja mind ei näe,
 kuid see meeldib mulle
 öises linnas vaid mu varju näed, kui maailm vajub unne.
 Ei suuda kinni püüda mind sel teel,
 ma lendan liiga kõrgelt. 
Ma ei karda mulle meeldib see.