Läbi hõljuva udu
varahommiku hääl
Vanalinna müüride pääl
Me seisame vaikides käsikäes

On imeline aeg
milles viibime
Nii palju veel on öelda
teineteisele

Kuid ootusärevus
meid saatma jääb

Ma tean, et meid ootab tee,
meid ootab tee, meid ootab tee
Aeg antud edasi minna

Meid ootab tee, meid ootab tee,
meid ootab tee,
see, milles võid kindel olla

Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda
Et uued lootused
sinuga kaasa võiks tulla
Ja on asju, milles endiselt
võid kindel olla

See vana kuuekümnendate romaan
Veidi naivistlik ju tundus ta
Kuid see õpetas meid tulevikust unistama

Kas omamoodi me generatsioon
tahab vallutada tähti, käia ära Kuul
Jõuda kaugemale valgest Linnuteest

Ma tean, et meid ootab tee,
meid ootab tee, meid ootab tee
Aeg antud edasi minna

Meid ootab tee, meid ootab tee,
meid ootab tee,
see, milles võid kindel olla

Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda
Et uued lootused
sinuga kaasa võiks tulla
Ja on asju, milles endiselt
võid kindel olla

Võid nüüd julgemalt mõelda...
Nagu liblikaid püüda...
Unistusi nagu liblikaid püüda

Kaasa tulla võid iga päev
Võid nii kindel olla, siis näed

Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda
Et uued lootused
sinuga kaasa võiks tulla
Ja on asju, milles endiselt
võid kindel olla