Päevinäinud tiibklaver uhkelt üksinda keset kõrbe, 
sirge rühiga seisjad seal täiskuu paiste all 
Jutu järgi ta jättis kord sinna kunagi ammu mees, kes kirjutas naisele laulu keda ta armastas 

Lõgismadudel koduks on saanud koht keelte kõrval 
Klaver liivas ja kuumuses väärikalt pudeneb koost 
Jutu järgi sai kuulsaks see laul,mida teab igaüks meist 
Kõigil teadagi ilusaid viise päästab valla vaid arm 

Aga armul on võime 
Ta, kui tahab, siis võib kõike muuta 
Päiksepaistest saab vari ja tinaks võib muutuda kuld 
Mõlemad neist olnut hoiavad meis see laul rambivalgusest säravaim õis 
Ja kulunud klaver kõrbetuulte sees 

Sellest väsinud vaevatud pillist käivad müüdid 
Klahve puudutades võlub muusika, algav päev 
On ta haud või hoopis sa ta püha laegas 
Sõltub,mida sa ise sealt otsides näed 

Aga armul on võime 
Ta, kui tahab, siis võib kõike muuta 
Päiksepaistest saab vari 
ja tinaks võib muutuda kuld 
Mõlemad neist olnut hoiavad meis 
see laul rambivalgusest säravaim õis 
Ja kulunud klaver kõrbetuulte sees 
Ja kulunud klaver kõrbetuulte sees Ja kulunud klaver kõrbetuulte sees 
Klaver... kõrbetuulte sees... 
Klaver... kõrbetuulte sees... 
Klaver... kõrbetuulte sees... 
Klaver...