Surmaga kahasse kaevati hauda
roostetand laugaste üska,
noil nurmedel laule enam ei laulda,
hallid habemed tunnevad tuska.

Silmad, täis päeva, seal tambiti kalmu,
enne kui taevas näid koitu.
Vaid raudrõngas käsi ja veristet jalgu
ja korjuste põlengupaiku.

Verisel vaiadel valati müüri
lätete lämbesse uttu,
siin manati maahinge madalaid juuri,
et kailude uimades kuhtuks.

Kalk kolpadekuhi all müüridevalle
on purpurse verega kaetud,
seal kiharaid valgeid ja pardasid halle
on turvaste tandrile maetud.

See linn seisab tummalt, on vaikides visa,
ei elavaid tänavail kohta,
vaid sootuule voog ja kaarnate kisa
toob meenutust muldvanast rahvast.

Need vallid on koolnutel kõrgusse laotud
ja koolnutel raiutaks maha,
nüüd siin surmamüüri päevad on loetud,
veel enne kui taevas näed eha.

Surmamüür külmkalge.
Surmamüür kalmvalge.
Surmamüür viib usku.
Surmamüür toob tuska.