Lage õu ja kivitänav 
seljataha maha jäid. 
Ees on taevalaotus särav, 
inimene metsas käib. 
:,: Vilepilli tasa mängib, 
mõne maasikmarja sööb, :,: 
lebab samblasängis 
suve viimse sooja öö. 

Läheb laiast laanest läbi, 
padrikutes põnev meel. 
Peidab tasku kuusekäbi 
unistaja metsateel. 
:,: Igal linnul oma rada, 
laulud lepelehed peal...:,: 
Ei neid viise unustada 
iialgi ei saa. 

Lage õu ja kivitänav 
seljataha maha jäid. 
Ees on taevalaotus särav, 
inimene metsas käib. 
:,: Elu igavesti sama 
suve võluda ei saa, :,: 
kuid nüüd talve heledama 
siiski leiab ta.