Häbenemata kallistan päikest, suudlen sooja tuult.
Imetlen oma Eestimaad väikest, naeratus suul.
Kujutlen kuidas mändide vahelt, paistab merepiir, kujutlen kuidas, seal siis seisaksin...

Häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb.
Tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läheb.
Tunnen, et hoian ilusaid hingi, tunnen kuis, hoitaks mind.
Tunnen,et väärin, väärin olla nii...

Sest maa peal on paradiis...
Mu jaoks, kusagil siin,
kui maas on mõni murtud viiv, 
tast tee üle viib...
ja kusagil siis, paistab paradiis, mu jaoks.

Andke mul andeks, kui mõni sõna, vahel vähem sai.
Kuigi mu käed, unustasid mõnikord mõne pai.
Andke mul andeks, et tunnen nii palju kuid, vähe tehtud saan.
Mul on lootus ,et kord oma tunded vallutan...

Sest maa peal on paradiis...
Mu jaoks, kusagil siin,
kui maas on mõni murtud viiv,
tast tee üle viib...
ja kusagil siis paistab paradiis, mu jaoks.

Kunagi tunned ,et kuskil on hea ja uut kohta otsima enam ei peagi,
kui vaadata tahad, siis näeksidki mind, mu süda ju iial ei kõrvetaks sind.
Proovida võib, sest mu higine käsi, olla võib päästja, kui elu on väsind...

Mu sees, mu sees on paradiis, teie jaoks, kusagil siin.
Mu sees, mu sees on paradiis, teie jaoks, kusagil siin.
Mu sees, mu sees on paradiis, teie jaoks, teie jaoks, teie jaoks...