On jälle käes,
see öö millest päikest taas näeb.
See imede aeg,
mis viivuks mind mööduvalt läeb.
Ma sammud nüüd sean, 
sinna kus jälle õhtust saab päev.
Sa seda ju tead, 
ma loodan, et aeg seisma jääb. 
Ainult siin, minu jaoks, veel üks hetk võiks vaid mööduda nii, 
et ma näen kuidas õnn võib ka pöörduda siin meie jaoks.

Refr: :,: Iga päev nüüd vaid näen, kuis päike kustutab öö, 
see on hetk mis võiks jäädagi nii. 
Ta just kui imede väel, sind jälle särama lööb, 
seda tunda võin nüüd alati, jääb kõik nii. 
Alati, jääb kõik nii. :,:

Su silmist ma loen 
ja pilgust sul naeratust näen. 
Sinna peitu ma poen 
ja loodan et aeg seisma jääb. 
Ainult siis, minu jaoks, 
veel üks hetk võiks vaid mööduda nii, 
et ma näen, kuidas õnn võib ka pöörduda siin meie jaoks.

Iga päev nüüd vaid näen, kuis päike kustutab öö, 
see on hetk mis võiks jäädagi nii. 
Ta just kui imede väel, sind jälle särama lööb, 
seda tunda võin nüüd alati, jääb kõik nii. 
Alati, jääb kõik nii.

Refr: :,: Iga päev nüüd vaid näen, kuis päike kustutab öö, 
see on hetk mis võiks jäädagi nii. 
Ta just kui imede väel, sind jälle särama lööb, 
seda tunda võin nüüd alati. :,: