Valmis viimne hõbedane draakon
 ja punane on vaip,
 mis näitab meile teed.
 Tuleb minna,
 selline on saatus,
 sest jäämine meid paremaks ei tee.

 Avan uksi lahkujatele
 ja kõigil soovin mahedat orbiiti.
 Nende naer mind rõõmsamaks ei tee,
 kui heidan pilgu
 metsadele veel, ma veel.

 Arvan, keegi ometi peaks jääma
 ja talveks katma tüve õunapuul.
 Ja aknad tuleks pesta
 puhta veega, sel tarel,
 kus on sündinud poeet.

 Avan uksi lahkujatele,
 kui ratta küljest lahti kukub maa.
 Teie naer mind rõõmsamaks ei tee.
 Ma heidan pilgu metsadele veel.

 Ja ma näen, on planeet,
 ja ma näen, on planeet
 oma teel nii üksinda
 ikka veel, ta jääb.