Kord võitles Lõuna-Venemaal, 
kaugel Doni steppides 
üks vapper eesti pataljon 
lauldes laulu kuradist. 

Meid paisati itta, kord läände, 
kõikjal seisime kaljudena, 
ja Neveli sood ja Tšerkassid 
neid iial ei unusta saa. 

Rünnakrelvade terasest tules 
kõlab leekides kuradi naer: ha-ha-ha-ha!
Võrsub vabadusidu,
ei murra neid ridu,
kes Eesti eest annavad kõik.

Aeg sangarid kõik unustab 
ja tandrid tasandab. 
Ja surnupealuu sõdureist 
vaid tuul kord jutustab... 

Teed tagasi meil ei ole, 
ehkki häving on silmade ees. 
Vaba Eesti eest palju ei ole, 
kui langeb meist viimnegi mees. 

Rünnak relvade terases tules,
kõlab leekides kuradi naer - ha-ha-ha-ha!
Võrsub vabadusidu,
ei murra neid ridu,
kes Eesti eest annavad kõik.