Õhtu lööb päeval otsast kui käe
kuhukanti kukub ära, keegi veel ei näe
haarab, hoiab mu kõri peos
kord nagunii, nagunii, nagunii
aimad halba eos

Kesköö lööb õhtul õlgadelt pea
kuhukanti veereb ära, keegi veel ei tea
veereb, veereb kui verepiisk
tead nagunii, nagunii, nagunii:
ükskord langeb liisk

Su sõrmed, saatus, on pikad
kuid selle laulu mõned read
on sootuks lühemad kui peab
klaverikeeltel kord raksatab raev
kuhukanti kuulub täna,
seal ei kuiva kaev
Kuula, kuula, kuis karjatab rind
mu isamaa, isamaa, isamaa,
kui rebeneb su pind

Su sõrmed, saatus, on pikad
kuid selle laulu mõned read
on sootuks lühemad kui peab