Isa oli mul 
politseimees kord Chicagos. 
Aeg oli raske siis. 
Gangsterid. Vaesus. Kriis. 
...Oli öö nagu ikka mais. 
Loeti dollareid USA-s. 
Kuid sel hetkel Chicago sai 
kurikuulsaks üle maa: 
“Al Capone on nüüdsest boss! 
Elu väärt vaid mõni kross 
ning on lauldud selle laul, 
kes veel seadust hoiab aus!” 

REFR.: 

Mu ema nutma jäi 
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis. 
Isa polnud tulnud koju töölt, 
oodata võis kõike sellelt öölt 
veel ja veel. 
Mu ema nutma jäi 
sel ööl kui ringi surm Chicagos käis. 
Teki üle laste laotas ta, 
jumalasse usu kaotas ta 
sellel ööl. 

Nurgalt ilmus üks tume “Ford”, 
automaat jälle sülgas kord – 
teadku linn nüüd, et Al Capone 
pole mingi süütu kloun. 
Kõlas laske lausa reas, 
kõlas häälgi nende seas: 
“Poisid, võmme juba on 
saanud surma sadakond!” 

REFR.: 

Ja siis äkki vait kõik jäi. 
Oli kuulda – kell veel käib. 
Isa seisis ukse peal, 
haaras ema sülle seal. 
Kuigi ise näost nii hall – 
oli õnne olnud tal. 

REFR.: Käis ringi surm sel ööl, na-na-naa... 
käis ringi surm sel ööl. 
Isa polnud tulnud koju töölt, 
oodata võis kõike sellelt öölt 
veel ja veel. 
Mu ema nutma jäi, na-na-naa... 
mu ema nutma jäi... 
Teki üle laste laotas ta, 
jumalasse usu kaotas ta 
sellel ööl. 

HK 1975