Kord võitles Lõuna-Venemaal,
kaugel Doni steppides.
Üks vapper Eesti pataljon,
lauldes laulu kuradist.
Meid paisati itta, kord läände,
kõikjal seisime kaljude naal
ning Neveli sood ja Tšerkassõ,
ei iial meid unusta saa.
Aeg sangarid kord unustab
ja tandrid tasandab.
Ja surnupealuu sõdureist
vaid tuul veel jutustab.
Teed tagasi meie jaoks pole,
ehk küll häving on silmade ees.
Vaba Eesti eest palju ei oleks,
kui langeks meist viimnegi mees.
Rünnak relvade terases tules,
kõlab leekides kuradi naer - ha-ha-ha.
Võrsub vabadusidu,
ei murra neid ridu,
kes Eesti eest annavad kõik.