Puhub tuul ja räästast niriseb vett,
tänaval käimas on lehtede ballett.
Piilun aknast vargsi seda kõledat pilti,
kohtan Sinu ripsmeisse peidetud pilku.
Kuigi tuliselt leegitseb Sinu silm,
on Su hingel alati külm

Tantsides kostab Su hääletu naer, naer, naer.
Meil’ märkamatuks jääb taeva raev, raev, raev.
Me vastu halastamatu on olnud aeg, aeg, aeg.
ja närbunud on me armetu aed, aed, aed.

Mu kambrisse tuled Sa süngest vihmast.
Miski Su sees embab valgust ähmast.
Su mantlil ja juusteil veepiisad õits’vad.
Sind tahaks ma eluaeg kaitsta.
Sedasi aja tiivul me lendame,
teineteise südameis rändame.

Hetkeks me särame, õitseme;
leiab [bad word] me juures aseme.
Mässime end kui õndsuse tekki.
Rõõmuviivust Sa kadusid äkki.
Aknast vaatan ja näen, Sa tuultes eemale sammud seal,
Sa otsid ja otsid, kas kunagi leiad, kas leiad, ei tea.