ära koo mu käpikuisse päikest
päike ammu loojunud mu silmadele on

päike särab endistviisi kõrgel taevavõlvil
kuid ta ei sära mulle, ta särab teistele

inimesed vahivad kui tänaval ma kõnnin
nad ajavad mind hulluks, nad ajavad mind segi

kodus nuga millega ma ikka ajand habet
esmakordselt õiguse saab jälgiks veretööks

ma linnulaulu saatel nüsin läbi veresooned
kuum ja punane, purskub veri
toob silme ette kogu möödunud elu
see elu polnud rõõmuks kellelegi
see elu oli lojuse ja koera elu

kuid ta oli ilus, ta oli ilus
oli ju mu enda elu

paanika mind haarab äkki kuiva, külma käega
miks ma seda tegin? miks keegi nüüd ei tule?

andke tagasi mu veri, tahan elada. tahan elada.

ei tule, ei tule, ei tule, ei tule
mitte kedagi ei tule, ei tule, ei tule, ei tule, ei tule

andke tagasi mu veri. tahan elada

ei tule, ei tule, ei tule, ei tule
mitte kedagi ei tule, ei tule

andke tagasi mu veri, tahan elada

veri tilgub, veri tilgub, veri tilgub, veri tilgub
veri voolab, veri voolab, veri voolab, veri voolab
veri purskab, veri purskab, veri purskab, veri purskab