Vaeslaps otsib abi vara lahkunud emalt. Aga maised probleemid on meie endi kanda. 
Müras aga mere musta ärga, 
karjusid merekajakad. 
Nutsid kaksi vaesta lasta, 
teine nuttis, teine nuuksus. 
Tuli aga kolmas õekene: 
Mis sina nutad, mis sa nuuskud? 
Lähme aga kurni kukutama, 
hõbeõuna veeretama. 
Kurn aga kukkus kirkikaida, 
hõbeõuna haua peale. 
Haua uksed lahti läksid, 
kalmukaaned lahti kuksid. 
Mis ma leidsin kalmustagi? 
Taati leidsin kalmustagi. 
Taat see tagus taalerida, 
arvas hõbekopikida. 
Mis mina leidsin hauastagi? 
Memme leidsin hauastagi. 
Memm see kudus kuldaüõda, 
sõlmis siidisõlge paela. 
Mina memmelta küsimaie: 
Kellel sina kujud kuldaüõda? 
Kellele muile kui sinule. 
Sa jäid vara vaeseks lapseks, 
vara võeraste varale. 
Tõuse üles memmekene! 
Ei või tõusta tütar noori, 
ei või tõusta, ei tõota. 
Lehed kasvand lagipiale, 
orieinad otsa piale, 
kullerkupud kulmu piale, 
sinililled silma piale, 
punalilled palge piale, 
kasteeinad kaela piale, 
ristikeinad rinna piale. 

Ma söödan lehed lammastele, 
oriheinad hobustelle, 
sinililled sigadelle, 
kasteeinad kanadelle. 
Tule minu kirstu kinnitama, 
veemevakka valmistama. 
Mul tulid kodu kuued kosjad, 
kuued kosjad, viied viinad. 
Ei või tõusta tütar noori, 
ei või tõusta, ei tõota. 
Kuule minu venda, veikene venda: 
Lõika aga vitsa vidrikusta, 
pajuvitsa padrikusta. 
Viigu viinad minema, kõik 
õllekannud kammerista…