Kuis kõik jääb, kui jälle lähen,
et ei iial tulla?
Kas ka siis on samad tähed
üle märja mulla?

Kas ka siis on samad laulud
sinu suul, mu sõber?
Kas on ikka kraavi üle
remmelgate hõbe?

Ei, ma tean: see nii ei tohi,
nii ei saagi jääda -
samad lilled on, ja rihi,
ent on teised päevad.

Ma ei kurvasta, kui tunnen,
et sul siis on parem
või ka halvem - ükski tunne
nii ei jää kui varem.

Palju jääb, kui jälle lähen,
valutama siia -
tean, et suudan õige vähe
endast kaasa viia.

Kui on lõppenud mu reisid,
tean: kord tuleb sajus
minu võõras, halvem teisik
pettuma ses pajus.

(1965)