Esimene lumelärtsak maale langedes ei märka,
et ta natukene vara talve äratas.
Lootsin veel mõnd pikka päeva,
lootsin, et kord sind veel näen ma.
Tahtsin, et mu jalad lumest märjaks veel ei saaks.
Nüüd ma seisan lume süles,
ikka aina vaatan üles.
Naeratan, kui tunnen veidi külma enda sees.
Valged ööd on ammu läind, sinu jälgi pole näind.
Sellel talvel lume seest vist jälgi otsin maa.

No näed siis,
meil sajabki lund, kuid see sulab ära,
siis jälgi ei näe.
No näed siis,
äkki nii ongi hea, kui praegu on lumi.
Ja jäljed, jäljed las puhub tuul.

Mööda lähvad uued talved.
Mõned karmid, mõned malbed.
Jalge all on kolisemas valge, puhas vatt.
Aga siis kui lumi sulab, vesi kraavide sees vulab.
Vees ma peale oma peegelpildi muud ei näe.
Jälle kõnnin mööda rada, ikka aina vaatan maha.
Korjan kokku jäljed üksikud mis maha jäänd.
Käed on taskus ootan lund, kõnnin kaks või kõnnin tund.
Miks pean sind otsima ?

No näed siis,
meil sajabki lund, kuid see sulab ära,
siis jälgi ei näe.
No näed siis,
äkki nii ongi hea, kui praegu on lumi.
Ja jäljed, jäljed las puhub tuul.

Tuul puhub ära..
Hmm..
Tuul puhub ära..
Aga mida ma teen, kui pole tuult?

No näed siis,
meil sajabki lund, kuid see sulab ära,
siis jälgi ei näe.
No näed siis,
äkki ongi nii hea kui praegu on lumi.
Ja jäljed, jäljed..

No näed siis,
meil sajabki lund, kuid see sulab ära,
siis jälgi ei näe.
No näed siis,
äkki nii ongi hea, kui praegu on lumi.
Ja jäljed, jäljed las puhub tuul.