Ma juubelile läksin ühest linnast teise linna
ja kaalusin, mismoodi oleks targem sõita sinna
siis mõtlesin, et stratosfäärile teen suure teene
kui lillede ja tordiga- ma rongiga läen teele

Läksin vagunisse, olin rõõmus- vagun oli tühi
ei olnud koolivaheaega ega riigipühi
vaid teises otsas ukse kõrval istus üksik mees
ta vaatas mind ja miski süttis tema silmades

See mees ei olnud korralik, ta oli vastupidi
ta särgil oli kümneid kordi soolaks kuivand higi
ta näppis oma habet, mingi mõte oli peas
ja juba süüdistasin end ses rongisõidu veas

Mees igas jaamas hüüdis valjuhäälselt "Põrra-Põrra!!"
ja igas jaamas lähenes just pingivahe võrra
ei meeldind talle ilmselt meie varanduslik lõhe
ju püüdis seda siluda- mul hakkas väga kõhe

Rong jälle peatus, kedagi ei tulnud ikka peale
ei olnud enam loota mul ka juhusele heale
mees jälle tegi pahaendelise "Põrra-Põrra!"
ja istuski see jube mees, ta istus minu kõrval

Mees vaatas minu torti, mitu korda limpsas keelt
ma sugugi ei olnud tordist loobumise meelt
mees jälle tegi ära oma võika "Põrra-Põrra!"
siis urgitses ja kätte sai miskit oma kõrvast

Mees vaatas mind ja naeratas, tal hambaid oli vähe
ma pihku olin valmis seadnud kortsus rahatähe
siis küsis minult häälega, mis oli kuiv ja kähe:
"Kuule Jaan, oled ehk kuulnud, kuidas meie omadel ka läheb?"
siis küsis minult häälega, mis oli kuiv ja kähe:
"Kuule Jaan, tead ehk, kuidas meie omadel ka läheb?"