Vaikne saal on minu ees,
sajad silmad näevad mind.
Üksinda ma õnne ees
valgus eraldab neist mind.
Äkki silmi näen ma sääl
ja neile laulda tahan nii.

Kui esmakordselt kohtume me siin,
sul naer on huultel
silmis särab ootus.
Ei saa ma sulle anda mingit lootust,
see on nii,
sest lauldes ma vist petan sind.
Ja kui sa koju lähed, 
sellest mõtle, see on nii,
pole ainult ju sulle minu laul.

Laul on lõppend vaatan nüüd,
enne silmi nägin seal. 
Kuid kas üldse oli neid
tahan siiski laulda veel.

Kui esmakordselt kohtume me siin,
sul naer on huultel
silmis särab ootus.
Ei saa ma sulle anda mingit lootust,
see on nii,
sest lauldes ma vist petan sind.
Ja kui sa koju lähed, 
sellest mõtle, see on nii,
pole ainult ju sulle minu laul.