Kõndides üksi mööda Tallinna tänavaid,
mõtlen, et homme siis ongi see päev.
Kus tõusen ma vaikselt ja sind ei ärata,
pakin ma asjad ja ära siit läen.

Шагая один по улицам Таллинна,
Думаю, что завтра должен быть этот день
Где встану тихо и тебя не разбужу
Соберу вещи и отсюда уйду 

Jäävad maha paekivimüürid ja väravad,
maha jääb tee, mida astus me jalg.
Maha jääd sina, kel silmad on säravad,
ei puuduta enam mu palet su palg.

Останутся известняковые стены и ворота
Останутся дороги, по которым ступал
Останешься ты, чьи глаза блестят
Больше не прижмешься щекою к щеке

Seisan ma vaksali esisel väljakul,
pimedus, vaikus ja tühjus - on öö.
Täiskuu puudutab katuseharjakuid,
Raekoja kell enam mulle ei löö.

Стою на вокзале я перед площадью
Темно, тихо, пусто - на улице ночь
Полнолуние касается слуховой щеткой(?)
Часы с ратуши больше мне не бьют

Hüvasti sõbrad, teid iial ei unusta,
hüvasti kodulinn, maja ja teed.
Oleks, et kohti on kusagil paremaid -
kaugused mööduv kaugemaks teeb.

Прощайте, друзья, никогда не забуду вас
Прощай, родной город, дороги, дома
....
....

Kõndides üksi mööda Tallinna tänavaid,
mõtlen, et homme siis ongi see päev.
Kus tõusen ma vaikselt ja sind ei ärata,
pakin ma asjad ja ära siit läen.

Jäävad maha paekivimüürid ja väravad,
maha jääb tee, mida astus me jalg.
Maha jääd sina, kel silmad on säravad,
ei puuduta enam mu palet su palg.