Musti, valgeid klahve puudutavad käed,
on nõnda sama lihtne, meie jaoks kõik
Sest iga kord, kui oleme siin koos
sekund haaval ma näen kaugemale vaid jääd.
Ütled küll, et ma ei mõista sind, [bad word] olla võib sul kas või tuhandeid veel
Me kõnniks nagu teine-teiselpool teed
Valetada ei saa, iseendale nüüd.

Must klaver, vaikib mu ees
sinule mõeldes ta, enam häält ei tee
Must paber, käärid on käes,
välja lõikama pean, end sinu maailma seest.

Ma elan iseenda välja mõeldud maal.
Ja meie vahel on piir, nagu õhuke klaas
Ütled küll, et oled üle kõigest saand
Kuid õhtul tulede all, su silmis pisaraid näen.

Must klaver, vaikib mu ees
sinule mõeldes ta, enam häält ei tee
Must paber, käärid on käes,
välja lõikama pean, end sinu maailma seest.

Must klaver, vaikib me ees
Ja me südamelööke ta kuulda nüüd võib
Must valgelt maailma näed
Ma seisan teisel pool teed ja sina kaugele jääd.

Must klaver,
sinule mõeldes ta, enam häält ei tee
Must paber, käärid on käes,
välja lõikama pean, end sinu maailma seest.