Võõras sulle näitan teed ma, kuidas leida teda, keda näha loodad.
Näe vaata seal on põllukaar, siit mööda teed vaid miil või paar on maad,
üks allikas seal voolab.
Selle juures näed sa väikest maja seal, kus kevadlilli täis on õu, 
ja võimsad vahtrapuud.
Kuid on maja tühi seest, kõik klaasid võetud akna eest,
juba ammu seal tolmu pole pühitud.

Jah võõras, tunnen keda otsid, ta ei tule uksele sul vastu.
Vist kauge pilt on meeles sul, naisest kes nii noor ja [bad word] 
tal palju sõnu öelda soovid sa.

Kuid see naine meid ei kuule, üks haud on vahtra juures,
seal juba kümme aastat lebab ta.

Ta rääkis, et tal oli mees, kelle pärast ainult elas veel,
mees kord öösel jalga lasi siit.
Jäi vaid murtud elutee, jäi ka sündi ootav laps ta sees,
ja piinav hing, mis juuksed peagi halliks viis.

Jah võõras tean kes oled sa, sind tundsin juba kaugelt maalt,
kuigi mind sa pole näinud iial. 
Tean mul oled isaks sa, sind pildilt olen näinud ma,
ema ja mind, kord sa maha jätsid siin.

Võõras sealt võid leida ta, siit meie aeda viib see tee, 
kus kalmuküngas maja ees, täis kauneid kevadlilli see.

Ema ei enam oota sind, ja ma ei vaja iial sind,
mine sinna kus end oled variand sa.

Oled ainult võõras ...