Tead, et igal kultuuril on tõusu ja languse faas
Mis kõrgele hüppab, peagi on sirakil maas
Meil on on see õnn, et saame me veel näha oma eluajal
kuidas põrmu langeb Õhtumaa

Käes on Õhtumaa viimased tunnid
veel agoonias rabeleb ta
Tema loojuva päikese kiirtes
klaasi tõstan ja ütlen: aidaa

See on postmodernistliku näidendi viimane vaatus
See on posthumanistliku luige katkenud laul
See tarbijate paradiis on tarbind ennast lõhki
Ta tükid kukuvad eilsesse

Õhtumaa viimased tunnid
kõnnivad riburada me taga
Ja me jookseme nende eest ära
Ei tee me tegemist hävinevaga

Õhtumaa viimased tunnid
Kaunis ja kohutav loojang
Õhtumaal õhtu on käes
ja õhtu ei tõota ju sooja

See, mida Euroopa tähendas kunagi meile
sel polegi tähtsust, see oli ju kunagi eile
Me homsesse nüüd vaatame ja me ei tea, mis tuleb sealt
kuid midagi sealt tulema ju peab

Käes on Õhtumaa viimased tunnid
veel agoonias rabeleb ta
Tema loojuva päikese kiirtes
klaasi tõstan ja ütlen: aidaa

Õhtumaa viimased tunnid.
Mõned ees on veel, mõned on taga
Meie astume kõrvale sealt
ja ei tea, kas me astume tagasi veel