See paik, sinna oli vaid üksainus tee.
Inimsilmale varjatud tee.
Sinna sala viis märkide keel
ja see keel oli tundmatu keel.
Sinna oligi kassike teel,
sest süda tal nõidumist ootas veel.
Ja ärevil meel, märkas liblikat väikest.
Ja nii siis kassike küsiski teed,
endal süda põksumas sees.
Palus liblikat lendamaks ees,
et nii jõuaks varem.
"Sa lenda kiirelt! Küll ma valin tee.
Nii vist olekski parem.
Jaa, seda mängu ma mäletan veel.
Ma olen mänginud varem."
Ja aeg lendas kiirelt sel teel.
Ja kui kuldseks sai valitud tee,
ütles süda midagi veel.
Nõnda värises sees.
Kas tõesti on keegi seal veel,
kes lummatud hingega leidis tee ja
ootas nüüd ees kassikest väikest.
Ja kohale jõudes pilt avanes ees.
Ta tundis kuis süda jäi seisma tal sees.
Kesk säravat teed,
kümbles päikese käes ,lihtsalt võrratu madu.
Ja-a hellalt ta laususki kaua siis veel,
ma otsima pidin sind tundmatul teel.
Olen oodanud kaua ja rohkemgi veel,
et lihtsalt olla su madu.
Ja koit ,kui oli sillutatud ta tee,
ja hämarik ootas veel,
oli kõrvale pannud tal kee.
Mis meenutas kullatud teed,
kas oli nüüd armastus see.
Mis silmile pisarais kallas vee,
ja kaunimaks veel, sai kassike väike.