Meil oli koos nii hea, kuid küllap mõistma pead, 
Et nüüd on lõpp me lool, seda ei aeg tagasi too.
Ja hästi taedsid ka, et sõbra viid mult sa, 
Teil oli peen see mäng –varjatud kirg ja peidetud säng.

Kas on see saatuse süü, pole sõpra, ei armsamat nüüd,
Vaid hingel kurbuse loor, 
Ole terve, mu armas, adios ,amore,
Miks peab küll olema nii, et meil armastus õnne kord viib,
Jääb alles igatsev soov, 
Ole terve, mu armas, adios amore.

Kas on see saatuse süü, pole sõpra, ei armsamat nüüd,
Vaid hingel kurbuse loor,
Ole terve, mu armas, adios ,amore.

Ainult korra vaatan veel sulle järele,
Ja siis näen –koos kehad teil juba tantsuhoos. 

Kas peab nii olema see, et meid armastus õnnetuks teeb, 
Võid olla terve ja noor, aga üksi siin ilmas, adios ,amore.
Kas on see saatuse süü, pole sõpra, ei armsamat nüüd,
Vaid hingel kurbuse loor, ole terve, mu armas, adios ,amore.

Miks peab küll olema nii,et meil armastus õnne kord viib,
Jääb alles igatsev soov,
Ole terve, mu armas, adios, amore.

Kas peab nii olema see, et meid armastus õnnetuks teeb,
Võid olla terve ja noor, aga üksi siin ilmas, adios, amore,
Kas on see saatuse süü, pole sõpra, ei armsamat nüüd,
Vaid hingel kurbuse loor, ole terve, mu armas, adios amore. 

Miks peab küll olema nii, et meil armastus õnne kord viib,
Jääb alles igatsev soov,
Ole terve, mu armas, adios ,amore.