Kui nägin sind, lootsin, et sina ehk jääd, 
sest sul olid pilkavalt helkivad silmad, 
põlglik naeratus huulil ja taskutes käed, 
sa olid sest üle ja mitte siit ilmast, 

et sina ei hooli, kui aimad või näed – 
sellest üle või ümber ei saa ega ilma – 
ma olen nii loodud ja nõnda see jääb – 
nõnda see jääb, 

kuid lähed, ja lähed, sest läbi mind näed, 
sest reetsin end sulle ma hullusehoos – 
nii pidigi minema – minuga jääb 
minu depressiiv–maniakaalne psühhoos.