Läbi hõljuva udu varahommiku hääl,
vanalinna müüride pääl.
Me seisame vaikides käsikäes.

On imeline aeg milles viibime.
Nii palju veel on öelda teineteisele.
Kuid ootusärevus meid saatma jääb.

Ma tean, et meid ootab tee,
meid ootab tee, meid ootab tee.
Aeg on nüüd edasi minna.

Neid ootab tee, neid ootab tee,
neid ootab tee.
See, milles võid kindel olla.

Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda.
Et uued lootused sinuga kaasa võiks tulla.
Ja on asju, milles endiselt võid kindel olla.

See vana kuuekümnendate romaan.
Veidi naivistlik ju tundus ta?
Kuid see õpetas meid tulevikust unistama.

Kas samamoodi me generatsioon
tahab vallutada tähti, käia ära Kuul.
Jõuda kaugemale valgest Linnuteest.

Ma tean, et meid ootab tee,
meid ootab tee, meid ootab tee.
Aeg on nüüd edasi minna.

Neid ootab tee, neid ootab tee,
neid ootab tee.
See, milles võid kindel olla.

Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda.
Et uued lootused sinuga kaasa võiks tulla.
Ja on asju, milles endiselt võid kindel olla.

Võid nüüd julgelt mõelda.
Nagu liblikaid püüda.
Unistusi nagu liblikaid püüda.

Kaasa tuua võib iga päev.
Võid nii kindel olla, siis näed.

Elus tuleb vahel julgemalt mõelda,
unistusi nagu liblikaid püüda.
Et uued lootused sinuga kaasa võiks tulla.
Ja on asju, milles endiselt võid kindel olla