Püüdsid olla Sina ise,
mina Sinu varjuna.
Kuid ei näinud Sinu sisse
ja ei suutnud harjuda.
Maailm muutub meie ümber, meie selle ilma sees
siiski tarkuses ei kümble, oskusi jääb väheks veel.

Siiski Sinu kallis süda
ei saa kõike pidada
endale ja tükkidena
jalge eest ta leidsin maast.
Sina selle segaduse keskele ei sobinud,
lootus oli Sinu kehast hoopis välja kolinud.

Kallim, oma hingekillud,
palun, ise korista!
Pärast nõnda tasahilju
Sulle kõrva sosistan:
„Vaata, kuidas päike särab, sinine on taevapiir!
Sinu silmist kurva ära, hoopis kaugustesse viib.“

Siis kui jälle hommik saabub,
näen, et Sinu süda taas
ühes tükis Sinus maabub,
killud kadunud on maast.
Maailm muutub meie ümber, meie selle ilma sees
siiski tarkuses ei kümble, oskusi jääb väheks veel.