Mis maa see on, siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood,
kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.

Mis maa see on, kord öö sööb ära päeva,
siis jälle päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda läevad,
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.

Mis maa see on, kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Ja kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on, kus halastus on ohus?
Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud?
Kus on siin õiglus, kus rahukohus,
kust õiglust otsima peaks vaevatud?

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
on roostes häbi, südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida
ja millega ta seda teeb, ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
kuid ometigi endaga mind veab.

Mis maa see on, kas suudan teda mõista?
Mis maa see on, kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on, kuis ometigi võis ta
kõik oma lapsed jätta emata?

Mis maa see on, siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood,
kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.